Kõnelemine
1 Kõnet kasutab õpilane õppides ja mängides ning oma igapäevaste tarvete rahuldamiseks. Keele kasutamine eeldab teadmisi maailmast, keelest, kõnest ja suhtlemisest, millest omakorda sõltub oskus sõnastada sobivaid ütlusi, suhtlussituatsioone ja -positsioone arvestades. Kõnelema õppimine toimub igapäevase suhtlemise käigus õppedialoogi kaudu ja erinevaid verbaalseid ülesandeid täites. Keelevahendite omandamiseks sooritatakse keeleharjutusi ning omandatud keelendeid treenitakse kõneharjutustega. Õpilasi tuleb igati kõnelema ergutada.
2 Kõnelemine algab dialoogist. Kujundatavad osaoskused on repliigi mõistmine
situatsioonis, repliigiga vastamine, dialoogi jätkamine, dialoogi alustamine.
Lugemistundides õpitakse tekstiloomeoskusi: materjali valimist, järjestamist ja
keelelist vormistamist (sobivate sõnade ja kohase lausemudeli valimine, lausete
seostamine, intoneerimine), teksti täiendamist, teksti laiendamist, iseloomustuste ja
kirjelduste koostamist. Ümberjutustuse liikidest õpitakse tekstilähedast,
kokkuvõtlikku, valik- ja temaatilist jutustamist.
3 Sidusa ja tervikliku teksti koostamise oskust on vaja ka oma mõtete
väljendamiseks. Õpilastele osutatakse igakülgset abi kujutluste loomiseks ütluse kõneeelsel etapil ja mõtte keelelisel vormistamisel. Mõtete seostamiseks õpitakse ahelseost ja paralleelseost. Lauses esitatud uus informatsioon kordub ahelseose puhul järgmises lauses juba teada olevana, sellele lisatakse omakorda uus teave.
Paralleelseose korral lisatakse ühe ja sama objekti või nähtuse kohta uut teavet iga
järgneva lausega.
Kirjalik kõne
Kirjaliku kõne all peetakse silmas lugemist ja kirjutamist. Õppimisel on oluline eristada
lugemise ja kirjutamise tehnilisi oskusi kirjaliku teksti mõtestatud tajumisest ja loomest.
Tehnilised oskused on kirjaliku kõne kasutamise eelduseks ja need vajavad automatiseerimist, et suunata tähelepanu teksti sisule ja mõttele. Lugemis- ja kirjutamisoskus on omavahel tihedalt seotud, neid ühendavad mõneti sarnased operatsioonid, sest mõlemal juhul on vaja tunnetada sõnade häälikulist struktuuri.
Kirjutamisel on operatsioonideks häälik- ja foneemanalüüs, tähevalik,
kirjutamine ja enesekontroll.
Lugemisel on operatsioonideks tähe-hääliku seose äratundmine, sõna rõhulisrütmilise
struktuuri ning häälikulise kõla taastamine graafilise mudeli alusel ja hääldatud sõna õigsuse kontrollimine.
Operatsioonid ja nende sooritamise eesmärgid on lugemist ja kirjutamist õppides
mõneti erinevad.
Sõna kirjutamiseks sooritatakse häälikanalüüs artikuleeritud sõna põhjal, lugedes
veeritakse aga tähti tajudes. Häälimise eesmärk kirjutamisel on sõna jaotamine
minimaalseteks segmentideks ja nende alusel foneemijärje määramine. Veerimisel
artikuleeritakse häälikud, et kõnetaktide ja sõnade sünteesimiseks vajalikud
minimaalsed segmendid teada saada.
Kirjutamisel võimaldab võrdlev hääldamine võrrelda kõnetaktide välteid ning
leida vältekandjad häälikud, millest koos häälikurühma määramisega sõltub
ühekordsete ja topelttähtede valik. Lugema õppides kasutatakse võrdlevat hääldamist,
et luua hüpotees kõnetakti või sõna rõhulis-rütmilise struktuuri kohta.
Kirjutamisel on häälikurühmade tundmine vajalik üksikhäälikute ja
häälikuühendite eristamiseks, lugemisel soodustab täishäälikute äratundmine
(„ettehaaramine”) häälikute sünteesi silbis.
Ka tehniliste ja semantiliste operatsioonide järjestus lugemisel ja kirjutamisel on
erinev: kirjutamisel on (tuttava) sõna tähendus teada, algaja lugeja seevastu teadvustab
sõna tähenduse alles pärast artikuleerimist.
Suulise ja kirjaliku kõneloome ja -mõistmise protsessid erinevad mõneti ka
sisuliselt. Kirjaliku teksti mõistmine pole ajaliselt piiratud, kuid seejuures puudub
võimalus situatsioonile toetuda. Puuduvad ka teised mõistmiseks olulised tunnused
nagu lauserõhk, intonatsioon, hääle tugevus ja kõneleja kehakeel.
Kirjalikus tekstis kasutatav sõnavara ja lauseehitus on suulisega võrreldes
harilikult keerukam ja mitmekesisem. Algajat lugejat takistab töömälu koormatus
lugemistehniliste toimingutega. Tehniliselt õige ja ladus lugemine on teksti mõistmise
aluseks.
Kirjalik tekstiloome eeldab suulisega võrreldes oluliselt suuremat teadlikkust,
esialgu harjumatut sõnavalikut, lausete moodustamise oskust, loomeoperatsioonide ja
kirjutamise tempo ühildamist, töömälu koormamist samaaegsete tehniliste ja sisuliste
operatsioonidega. Kirjaliku tekstiloome korral on järeltöö võimalused paremad.
Lugemine
Lugemisoskus ja kirjutamisoskus. Lugemine algab sõnade ja lausete kokkulugemisest, järgneb kohandatud (ehk sisult ja vormilt lihtsustatud) tekstide lugemine. Lugemistehnika kujunemise peamised etapid on:
1) veerimine (häälega, vaikselt);
2) lugemine sõnade kaupa;
3) ladus lugemine.
Lugemine on oluline kõne arengu korrigeerimisel: õpilane omandab kirjaliku
kõne lauseehituse ja paljud uued lausemallid, areneb verbaalne operatiiv- ehk töömälu,
sõnavara ja sõnade seostamise oskus (sh sõnade kasutamine uutes ühendites ja
ülekantud tähenduses). Kujuneb ettekujutus tekstide ehitusest ja liikidest.
Lugema õppides kujuneb oskus mõista teksti sisu. Tekstide mõistmine ja
varjatud teabe tuletamine sõltuvad õpilase (eel)teadmistest. Peamised teksti
mõistmiseks vajalikud osaoskused on:
• loetud lausete tähenduse ja mõtte mõistmine;
• lause tähenduste ja mõtete seostamine ning ühendamine tervikuks;
• tekstis puuduva teabe tuletamine;
• tekstis orienteerumine, teabe otsimine;
• teksti peamõtte leidmine või sõnastamine;
• allteksti ehk varjatud mõtte mõistmine.
Õpetatakse ja harjutatakse kasutama järgmisi teksti kasutamise strateegiaid:
• propositsioonistrateegia (lausega väljendatud teabe mõistmine);
• lokaalse sidususe strateegia (lausetevahelise seose mõistmine);
• visuaalne strateegia (kujutluspiltide loomine);
• makrostrateegiad (stseenide järjestuse teadvustamine, lõikude ja kogu
teksti sisu ning allteksti kokkuvõtlik sõnastamine, oletused
stsenaariumi kohta lugemise käigus);
• orienteerumine tekstis;
• puuduva/varjatud teabe tuletamine.
Kokkuvõte erinevate allikate alusel.
1 Kõnet kasutab õpilane õppides ja mängides ning oma igapäevaste tarvete rahuldamiseks. Keele kasutamine eeldab teadmisi maailmast, keelest, kõnest ja suhtlemisest, millest omakorda sõltub oskus sõnastada sobivaid ütlusi, suhtlussituatsioone ja -positsioone arvestades. Kõnelema õppimine toimub igapäevase suhtlemise käigus õppedialoogi kaudu ja erinevaid verbaalseid ülesandeid täites. Keelevahendite omandamiseks sooritatakse keeleharjutusi ning omandatud keelendeid treenitakse kõneharjutustega. Õpilasi tuleb igati kõnelema ergutada.
2 Kõnelemine algab dialoogist. Kujundatavad osaoskused on repliigi mõistmine
situatsioonis, repliigiga vastamine, dialoogi jätkamine, dialoogi alustamine.
Lugemistundides õpitakse tekstiloomeoskusi: materjali valimist, järjestamist ja
keelelist vormistamist (sobivate sõnade ja kohase lausemudeli valimine, lausete
seostamine, intoneerimine), teksti täiendamist, teksti laiendamist, iseloomustuste ja
kirjelduste koostamist. Ümberjutustuse liikidest õpitakse tekstilähedast,
kokkuvõtlikku, valik- ja temaatilist jutustamist.
3 Sidusa ja tervikliku teksti koostamise oskust on vaja ka oma mõtete
väljendamiseks. Õpilastele osutatakse igakülgset abi kujutluste loomiseks ütluse kõneeelsel etapil ja mõtte keelelisel vormistamisel. Mõtete seostamiseks õpitakse ahelseost ja paralleelseost. Lauses esitatud uus informatsioon kordub ahelseose puhul järgmises lauses juba teada olevana, sellele lisatakse omakorda uus teave.
Paralleelseose korral lisatakse ühe ja sama objekti või nähtuse kohta uut teavet iga
järgneva lausega.
Kirjalik kõne
Kirjaliku kõne all peetakse silmas lugemist ja kirjutamist. Õppimisel on oluline eristada
lugemise ja kirjutamise tehnilisi oskusi kirjaliku teksti mõtestatud tajumisest ja loomest.
Tehnilised oskused on kirjaliku kõne kasutamise eelduseks ja need vajavad automatiseerimist, et suunata tähelepanu teksti sisule ja mõttele. Lugemis- ja kirjutamisoskus on omavahel tihedalt seotud, neid ühendavad mõneti sarnased operatsioonid, sest mõlemal juhul on vaja tunnetada sõnade häälikulist struktuuri.
Kirjutamisel on operatsioonideks häälik- ja foneemanalüüs, tähevalik,
kirjutamine ja enesekontroll.
Lugemisel on operatsioonideks tähe-hääliku seose äratundmine, sõna rõhulisrütmilise
struktuuri ning häälikulise kõla taastamine graafilise mudeli alusel ja hääldatud sõna õigsuse kontrollimine.
Operatsioonid ja nende sooritamise eesmärgid on lugemist ja kirjutamist õppides
mõneti erinevad.
Sõna kirjutamiseks sooritatakse häälikanalüüs artikuleeritud sõna põhjal, lugedes
veeritakse aga tähti tajudes. Häälimise eesmärk kirjutamisel on sõna jaotamine
minimaalseteks segmentideks ja nende alusel foneemijärje määramine. Veerimisel
artikuleeritakse häälikud, et kõnetaktide ja sõnade sünteesimiseks vajalikud
minimaalsed segmendid teada saada.
Kirjutamisel võimaldab võrdlev hääldamine võrrelda kõnetaktide välteid ning
leida vältekandjad häälikud, millest koos häälikurühma määramisega sõltub
ühekordsete ja topelttähtede valik. Lugema õppides kasutatakse võrdlevat hääldamist,
et luua hüpotees kõnetakti või sõna rõhulis-rütmilise struktuuri kohta.
Kirjutamisel on häälikurühmade tundmine vajalik üksikhäälikute ja
häälikuühendite eristamiseks, lugemisel soodustab täishäälikute äratundmine
(„ettehaaramine”) häälikute sünteesi silbis.
Ka tehniliste ja semantiliste operatsioonide järjestus lugemisel ja kirjutamisel on
erinev: kirjutamisel on (tuttava) sõna tähendus teada, algaja lugeja seevastu teadvustab
sõna tähenduse alles pärast artikuleerimist.
Suulise ja kirjaliku kõneloome ja -mõistmise protsessid erinevad mõneti ka
sisuliselt. Kirjaliku teksti mõistmine pole ajaliselt piiratud, kuid seejuures puudub
võimalus situatsioonile toetuda. Puuduvad ka teised mõistmiseks olulised tunnused
nagu lauserõhk, intonatsioon, hääle tugevus ja kõneleja kehakeel.
Kirjalikus tekstis kasutatav sõnavara ja lauseehitus on suulisega võrreldes
harilikult keerukam ja mitmekesisem. Algajat lugejat takistab töömälu koormatus
lugemistehniliste toimingutega. Tehniliselt õige ja ladus lugemine on teksti mõistmise
aluseks.
Kirjalik tekstiloome eeldab suulisega võrreldes oluliselt suuremat teadlikkust,
esialgu harjumatut sõnavalikut, lausete moodustamise oskust, loomeoperatsioonide ja
kirjutamise tempo ühildamist, töömälu koormamist samaaegsete tehniliste ja sisuliste
operatsioonidega. Kirjaliku tekstiloome korral on järeltöö võimalused paremad.
Lugemine
Lugemisoskus ja kirjutamisoskus. Lugemine algab sõnade ja lausete kokkulugemisest, järgneb kohandatud (ehk sisult ja vormilt lihtsustatud) tekstide lugemine. Lugemistehnika kujunemise peamised etapid on:
1) veerimine (häälega, vaikselt);
2) lugemine sõnade kaupa;
3) ladus lugemine.
Lugemine on oluline kõne arengu korrigeerimisel: õpilane omandab kirjaliku
kõne lauseehituse ja paljud uued lausemallid, areneb verbaalne operatiiv- ehk töömälu,
sõnavara ja sõnade seostamise oskus (sh sõnade kasutamine uutes ühendites ja
ülekantud tähenduses). Kujuneb ettekujutus tekstide ehitusest ja liikidest.
Lugema õppides kujuneb oskus mõista teksti sisu. Tekstide mõistmine ja
varjatud teabe tuletamine sõltuvad õpilase (eel)teadmistest. Peamised teksti
mõistmiseks vajalikud osaoskused on:
• loetud lausete tähenduse ja mõtte mõistmine;
• lause tähenduste ja mõtete seostamine ning ühendamine tervikuks;
• tekstis puuduva teabe tuletamine;
• tekstis orienteerumine, teabe otsimine;
• teksti peamõtte leidmine või sõnastamine;
• allteksti ehk varjatud mõtte mõistmine.
Õpetatakse ja harjutatakse kasutama järgmisi teksti kasutamise strateegiaid:
• propositsioonistrateegia (lausega väljendatud teabe mõistmine);
• lokaalse sidususe strateegia (lausetevahelise seose mõistmine);
• visuaalne strateegia (kujutluspiltide loomine);
• makrostrateegiad (stseenide järjestuse teadvustamine, lõikude ja kogu
teksti sisu ning allteksti kokkuvõtlik sõnastamine, oletused
stsenaariumi kohta lugemise käigus);
• orienteerumine tekstis;
• puuduva/varjatud teabe tuletamine.
Kokkuvõte erinevate allikate alusel.
