Ingrid Veskiväli artikkel Äripäevast / väljavõtted
Tark vanem ei häbene abi otsida
Samamoodi nagu on arendatavad lapse kognitiivsed
oskused, on arendatavad ka vanemlikud oskused. Ja selles, kui lapsevanem
tuleb spetsialisti juurde abi otsima, ei ole kogenud eripedagoogi sõnul midagi
häbiväärset. “On hästi palju tublisid lapsi ja on hästi palju tublisid vanemaid, aga
on ka valdkondi, kus need vanemad ei ole võib-olla nii tublid, sest me kõik ei oska kõigest
kõike.”
Alati ei oska lapsevanem last õigesti suunata, võib-olla mõni asi jääb läbi mõtlemata,
mõni asi ainult tundub ja nii vajavad ka vanemad erinevates valdkondades abi.
Kuid kui vanem on endas selle julguse leidnud, et minna oma lapsele abi otsima, siis
see on tema poolt juba väga suur samm, sõnas Veskiväli.
Jutu jätkuks tõi ta kurioosse näite viieaastase poisi emast, kelle ta hiljuti õpetas kuubikuid laduma, et tekitada torn. „See on väga äärmuslik, asjad tegelikult ei ole nii äärmuslikud, aga need näited täiendavad seda, mis reaalsuses toimub.“
Ohumärke, mida tasub vanematel eelkoolieas lapse puhul märgata, on mitmeid:
näiteks hääldusraskused, sõnavaraprobleemid,
huvi puudumine ettelugemise vastu, või kui laps ei suuda aru saada numbritest,
tähestikust, nädalapäevadest või talle ei jää asjad/tegevused meelde.
Lapsele võivad raskusi tekitada ka peenmotoorsed oskused. Näiteks võib ta olla
kohmakas või saamatu, ta ei soovi voolida ega võtta kätte pliiatsit. Ta ei taha ka näiteks
koos emaga kodus tainast teha, sest kõik käe haaramis- ja pööramisliigutused on talle
rasked. “See on üks selline tahk, mida ma näen iga päev oma töös ja sellisel puhul vajabki
laps meeskonnatööna tehtavat rehabilitatsiooniteenust, kus kõiki tema külgi arendatakse,” ütles Veskiväli, nimetades ära erinevad spetsialistid, nagu logopeed-eripedagoog,
sotsiaaltöötaja, psühholoog, füsioterapeut, loovterapeut, tegevusterapeut.
Olulist rolli lapse arengu suunajana mängib ka lastepsühhiaater.
“Enamasti kui laps logopeedi-eripedagoogi abi vajab, siis ta vajab ka psühholoogi
abi. Need on erandlikud juhtumid, kui laps ei vaja psühholoogi abi. Kirjutamis-ja
lugemisraskustest võib üle saada ilma psühholoogita, aga enamasti kaasneb rohkem
probleeme kui lihtsalt kirjutamine ja lugemine,” nentis ta ja rõõmustas, et koostöö
arendamine kõikide vajalike spetsialistide vahel läheb aastatega järjest paremaks. Oluline
on lapsevanemal teada ka seda, et lapse aitamisse peab olema kaasatud terve pere.
Jättes lapse individuaalsest abist ilma, hakkab laps suuremaks kasvades ennast
teistega võrdlema ja tajub vaikselt, et keegivõi ka paljud on temast parem(ad). See
tekitab lapses tõrjutuse tunnet, mis on nagu surnud ring, millest on väga raske välja
pääseda.
Lapses võib peidus olla rohkem, kui välja paistab
Veskiväli räägib liigutava loo lapsest, kelles olid peidus avastamata kunstianded. “Sellel
lapsel olid tõsised raskused, sest ta ei leidnud ennast üles. Kuid kui ma avastasin, et
ta suudab joonistada kolmemõõtmeliselt, siis soovitasin tema vanematel panna laps
kunstikooli ja vanemad olid sellega väga nõus. Laps sai midagi näidata, midagi teisiti
teha, sest ega me kõik ei ole ju nii kõneosavad, me ei peagi seda olema. Meil on olemas
ka teistsugused väljendusvahendid ja see teeb ainult rõõmu!”
Väga tähtis on jälgida, et andekas laps ei jääks hooletusse, sest sel juhul võib temast
saada andekas alasooritaja. Kõnekeeles tähendab see, et laps muutub laisaks, ta ei
tee enam midagi. Andekus on Veskiväli sõnul vaid üks osa, sest võimed võivad ju olemas
olla, aga kui me ei anna sellele andekale võimalust areneda, näiteks vajalikku
hulka õppetööd või muud materjali, mida ta saab oma peakeses töödelda või kui me ei
tee seda õigel viisil ja kui seda ei tee õige inimene või õige õppekeskkond, siis hästi palju
lapsi ja nende võimeid jääb arendamata. Ja enamasti on need ikka poisid. “Me võime
sedasi kaotada väga palju potentsiaalseid ärimehi, kui me ei märka, mis lapses
toimub,” ütles ta. Näiteks üks hästi markantne väljendusviis olevat kogu aeg midagi küsida ja mitte kunagi rahulduda. “Loomulikult ega me ise ka kõiki neid vastuseid ei tea, aga meil
tasub otsida kas koos lapsega vastust või öelda ohoh, mina emana ei oska sulle vastata,
aga ootame isa ära, isa tuleb õhtul koju ja kuulame, mis tema ütleb....!
Samamoodi nagu on arendatavad lapse kognitiivsed
oskused, on arendatavad ka vanemlikud oskused. Ja selles, kui lapsevanem
tuleb spetsialisti juurde abi otsima, ei ole kogenud eripedagoogi sõnul midagi
häbiväärset. “On hästi palju tublisid lapsi ja on hästi palju tublisid vanemaid, aga
on ka valdkondi, kus need vanemad ei ole võib-olla nii tublid, sest me kõik ei oska kõigest
kõike.”
Alati ei oska lapsevanem last õigesti suunata, võib-olla mõni asi jääb läbi mõtlemata,
mõni asi ainult tundub ja nii vajavad ka vanemad erinevates valdkondades abi.
Kuid kui vanem on endas selle julguse leidnud, et minna oma lapsele abi otsima, siis
see on tema poolt juba väga suur samm, sõnas Veskiväli.
Jutu jätkuks tõi ta kurioosse näite viieaastase poisi emast, kelle ta hiljuti õpetas kuubikuid laduma, et tekitada torn. „See on väga äärmuslik, asjad tegelikult ei ole nii äärmuslikud, aga need näited täiendavad seda, mis reaalsuses toimub.“
Ohumärke, mida tasub vanematel eelkoolieas lapse puhul märgata, on mitmeid:
näiteks hääldusraskused, sõnavaraprobleemid,
huvi puudumine ettelugemise vastu, või kui laps ei suuda aru saada numbritest,
tähestikust, nädalapäevadest või talle ei jää asjad/tegevused meelde.
Lapsele võivad raskusi tekitada ka peenmotoorsed oskused. Näiteks võib ta olla
kohmakas või saamatu, ta ei soovi voolida ega võtta kätte pliiatsit. Ta ei taha ka näiteks
koos emaga kodus tainast teha, sest kõik käe haaramis- ja pööramisliigutused on talle
rasked. “See on üks selline tahk, mida ma näen iga päev oma töös ja sellisel puhul vajabki
laps meeskonnatööna tehtavat rehabilitatsiooniteenust, kus kõiki tema külgi arendatakse,” ütles Veskiväli, nimetades ära erinevad spetsialistid, nagu logopeed-eripedagoog,
sotsiaaltöötaja, psühholoog, füsioterapeut, loovterapeut, tegevusterapeut.
Olulist rolli lapse arengu suunajana mängib ka lastepsühhiaater.
“Enamasti kui laps logopeedi-eripedagoogi abi vajab, siis ta vajab ka psühholoogi
abi. Need on erandlikud juhtumid, kui laps ei vaja psühholoogi abi. Kirjutamis-ja
lugemisraskustest võib üle saada ilma psühholoogita, aga enamasti kaasneb rohkem
probleeme kui lihtsalt kirjutamine ja lugemine,” nentis ta ja rõõmustas, et koostöö
arendamine kõikide vajalike spetsialistide vahel läheb aastatega järjest paremaks. Oluline
on lapsevanemal teada ka seda, et lapse aitamisse peab olema kaasatud terve pere.
Jättes lapse individuaalsest abist ilma, hakkab laps suuremaks kasvades ennast
teistega võrdlema ja tajub vaikselt, et keegivõi ka paljud on temast parem(ad). See
tekitab lapses tõrjutuse tunnet, mis on nagu surnud ring, millest on väga raske välja
pääseda.
Lapses võib peidus olla rohkem, kui välja paistab
Veskiväli räägib liigutava loo lapsest, kelles olid peidus avastamata kunstianded. “Sellel
lapsel olid tõsised raskused, sest ta ei leidnud ennast üles. Kuid kui ma avastasin, et
ta suudab joonistada kolmemõõtmeliselt, siis soovitasin tema vanematel panna laps
kunstikooli ja vanemad olid sellega väga nõus. Laps sai midagi näidata, midagi teisiti
teha, sest ega me kõik ei ole ju nii kõneosavad, me ei peagi seda olema. Meil on olemas
ka teistsugused väljendusvahendid ja see teeb ainult rõõmu!”
Väga tähtis on jälgida, et andekas laps ei jääks hooletusse, sest sel juhul võib temast
saada andekas alasooritaja. Kõnekeeles tähendab see, et laps muutub laisaks, ta ei
tee enam midagi. Andekus on Veskiväli sõnul vaid üks osa, sest võimed võivad ju olemas
olla, aga kui me ei anna sellele andekale võimalust areneda, näiteks vajalikku
hulka õppetööd või muud materjali, mida ta saab oma peakeses töödelda või kui me ei
tee seda õigel viisil ja kui seda ei tee õige inimene või õige õppekeskkond, siis hästi palju
lapsi ja nende võimeid jääb arendamata. Ja enamasti on need ikka poisid. “Me võime
sedasi kaotada väga palju potentsiaalseid ärimehi, kui me ei märka, mis lapses
toimub,” ütles ta. Näiteks üks hästi markantne väljendusviis olevat kogu aeg midagi küsida ja mitte kunagi rahulduda. “Loomulikult ega me ise ka kõiki neid vastuseid ei tea, aga meil
tasub otsida kas koos lapsega vastust või öelda ohoh, mina emana ei oska sulle vastata,
aga ootame isa ära, isa tuleb õhtul koju ja kuulame, mis tema ütleb....!
